Suvel suured silmad, talvel pikad hambad
Pääsuke toob päevasooja
Kui aprill teeb pai, siis mai teeb ai
Langeb udu - tuleb kuiva
Parem põua põhk kui vihma vili
Udu
Sügishommik Nigula rabas.
Kõige vahvam on udu jälgida varahommikul. Kui esimesed päikesekiired maapinda soojendavad, värvub udu punakaks või kuldkollaseks. Selle imelise vaatepildi nägemiseks peab tõusma väga vara. Udu hajub juba mõni tund peale päikesetõusu.
Udu on kui maapinda puudutav pilv - see on õhus hõljuvate väga pisikeste veepiiskade kogum. Udu võib tekkida õhu jahtumisel, vee aurumisel ning õhumasside segunemisel.
Tavaliselt koosneb udu kuni 0,5 mm läbimõõduga veepiisakestest, külmakraadide korral jääkristallidest. Tugeva tuule korral udu enamasti ei esine.
Udu sumestab õhu ja muudab selle valkjaks. Valge värvus on tingitud valguse hajumisest. Mida rohkem on õhus hõljuvaid osakesi, seda väiksem on nähtavus. Ehk mida rohkem on udu, seda halvemini me näeme kaugele.
Uuendatud: 26.07.2013
Udu liigid
- Maapinnaudu ehk pinnaudu ehk madaludu – see tekib madalatesse niisketesse kohtadesse, nagu meri, järved, soo, jõed. Seetõttu tuleb soode ja veekogude läheduses olla sõidukijuhtidel eriti ettevaatlikud, sest udu võib ilmuda ootamatult. Selline udu esineb enamasti öösiti selge ilma korral ja hajub peale päikesetõusu.
- Kiirguslik ehk kohalik udu – selline udu tekib öösel maapinna jahtumise tagajärjel. Öö on selge, tuul nõrk ja maapinna lähedal on piisavalt niiske. Selline udu hajub tavaliselt paar tundi peale päikesetõusu. Selleks, et kiirguslik udu tekkida saaks, on vaja piisavalt suurt ööpäevase temperatuuri muutust. Kohalik udu on Eestis tavaline kevadeti ja sügiseti sisemaa madalamates paikades.
- Sisserännanud (advektiivne) udu – tekib, kui niiske ja soe õhk on liikunud külmema pinna kohale. Selline udu kestab kõige kauem ja tema esinemine ei sõltu sellest, kas on öö või päev. Enamus merel esinevatest ududest on just seda tüüpi. Advektiivne udu esineb ka nõrga tuule korra.
- Auramisudu – selline udu tekib veekogudel tuulevaikse ilmaga, kui vesi aurab soojemalt veepinnalt külmemasse õhku ja kondenseerub. Eestis esineb selline udu enamasti hilissügisel ja talvel, juhul kui veekogudel on jäävabasid kohtasid.
- Vihma korral tekkiv (frontaalne) udu – see esineb juhul, kui vihm sajab läbi soojema õhukihi ja veepiisad aurustuvad enne maapinnale jõudmist.
Udu erinevatel aastaaegadel
Kuna Eesti asub merele lähedal, on siin aastalõikes piirkonniti üsna palju udu, mis suures osas sõltub vee lähedusest tingitud temperatuurierinevustest.
Talvel
esineb Lääne-Eestis ja saartel sisserännanud ehk advektiivset udu. Põhjuseks on aeg-ajalt Atlandi ookeanilt saabuvad soojad ja niisked õhumassid. Kuna Lääne-Eestis on tihtipeale talvel meri jäävaba, siis on olemas piisavalt niiskust, et sooja ja külma õhumassi piirikihile saaks tekkida udu. Udu tekkimise põhjuseks on saabuva sooja õhumassi ja külma merevee temperatuuride erinemine.
Kevadel
kasvab uduste päevade arv, sest õhumasside liikumine muudab suunda – kasvab edelast tulevate soojemate õhumasside hulk. Udu tekib enamasti veekogude läheduses. Ida- ja Kagu-Eestis püsib lumikate kauem ja see pärsib udu tekkimist.
Suve alguses
esineb udu rohkem rannikul, sest meri on veel õhust külmem. Temperatuuride erinevus võib olla üle 10 kraadi, mis omakorda soodustab udu teket.
Sügisel,
kui ööd pikenevad ja jahenevad, pikeneb ka udude kestvus ja suureneb nende esinemine eelkõige sisemaal. Sügisese kiirgusliku udu peamiseks põhjuseks on maapinna jahtumine. Sügiseti tekib udu sisemaale rohkem, kuna meri ühtlustab rannikualade temperatuuri.
Hilissügisel väheneb udude esinemine sisemaal ja suureneb rannikualadel, sest meri on veel suhteliselt soe, aga õhutemperatuur madal. Sellest tingituna tekib sooja mere kohale tihti auramisudu.
Udu ohtlikkus
Veekogude või madalamate alade kohale tekkiv tihe udu pakub hommiku- ja õhtutundidel kaunist vaatepilti. Uduga kaasnev vähene nähtavus tekitab aga probleeme auto-, vee-, rongi- ning lennuliikluses.
Kui udu sees on nähtavus väiksem kui pool kilomeetrit ja udu ei haju 3 tunni jooksul, loetakse seda ohtlikuks nähtuseks. Merel peetakse ohtlikuks udu, mille sees on näha vähem kui 1 km.
Kui aga udu on veel tihedam ja nähtavus vähem kui 200 m, on see eriti ohtlik. Siis ei pruugi autojuht teisi liiklejaid või teele sattunud metsloomi piisavalt varakult märgata.
Suurlinnade kohal tekkiv sudu on ohtlik inimese tervisele. See on kombinatsioon udust ja õhusaastest. Sudu tekke üks peamisi põhjuseid on kütuste põletamine, mille tagajärjel paisatakse atmosfääri tahmaosakesi ja vääveldioksiidi. Kui õhuniiskus on suur, siis tahm, vääveldioksiid ja vesi tekitavad nähtavust halvendava ja inimese tervist ohustava happelise pilve ehk sudu. See tekib põhiliselt niiskete ja sombuste ilmadega tööstuspiirkondade kohal.
