Foto: © Arne Ader

Vikerkaar on optiline nähtus – me ei saa seda puudutada ega sellel kõndida, me ainult näeme seda. Vikerkaare tekkimiseks on vajalik valguse ja vihmapiiskade olemasolu.

Vikerkaare värvide heledus sõltub veetilga suurusest – mida suuremad on tilgad, seda selgemad on värvused. Kui veetilgad on väikesed, ei pruugi vikerkaart tekkidagi või on selle värvus väga hele. Sellist heledat vikerkaart on rahvasuus kutsutud ka uduvikerkaareks.

Meie Maa peal näeme seda aga poolringina või kumera joonena. Keskpäeval me vikerkaart ei näe, sest siis on see horisondi lähedal. Mida kõrgemal on Päike, seda madalamale ilmub vikerkaar, sellepärast näemegi meie seda vaid juhul, kui Päike ei ole horisondist kõrgemal kui 40 kraadi. Lennukist või kõrgelt mägedelt alla vaadates võib näha ringikujulist värvirõngast.

Teinekord võib taevas näha ka mitut vikerkaart korraga, mis on teineteise kohal. Teises vikerkaares on värvide järjekord vastupidine: violetne on kõige ülemine, seejärel sinine, roheline, kollane, oranž ja punane. Võrreldes peavikerkaarega, mis on kõige alumine, ei ole teised nii säravad. Lisavikerkaared tekivad siis, kui veetilkades on valgus kolm või rohkem korda peegeldunud.

Mõnikord võib vikerkaar tekkida ka kuukiirte või tehisvalgusallika abil. Kui vikerkaar tekib Kuu valguse mõjul, on näha vaid kolme intensiivsemat värvi, sest kuuvalgus on ülejäänud värvide tekkimiseks liiga nõrk.

Kui päikesevalgus langeb veepiiskadele, siis valguskiired murduvad ja peegelduvad (vt joonis).

Valguskiirte murdumine annab vikerkaarele värvid. Põhjuseks on siin asjaolu, et erineva lainepikkusega kiirte murdumisnurk on erinev - punastel väiksem, violetsetel suurem.

Valguskiirte peegeldumise tõttu asub vikerkaar alati päikesele vastassuunas.